Haug (Esox lucius) on aasta kala 2021. Erakliku eluviisiga haug on meie jõgede ja järvede levinummaid kalaliike. Lisaks uhkele välimusele on tal suurepärane nägemine ja hea ujumiskiirus. Eriti muljetavaldav on kiirendus – teiste seas talle naljalt vastast ei leidu. Võib öelda, et haugil on kalade hulgas sama positsioon, mis Lamborghinil või Ferraril sõiduautode seas. Haugi väga liikuvad silmad näevad saaki peaaegu igast suunast, mis teeb temast väga eduka küti. Haugi suus on tervelt kuni 700 hammast! Ta on kiire kasvuga, omandab väga suured mõõtmed ja elab aukartustäratavalt vanaks – meil isegi kuni 22 aastaseks. Eesti teadaolevalt suurim haug (22,7 kg) on püütud Keeri järvest.
Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) on levinud Vahemerest Põhja-Norrani, nii mere- kui magevees. Elupaigast olenemata koevad kõik Euroopa angerjad Atlandi ookeanis Sargasso meres. Angerja elutsükkel on kalariigis ainulaadne – ta läbib elu jooksul rea väliseid muutusi. Marjaterast koorub pajulehekujuline eelvastne, kes triivib peamiselt Golfi hoovuse abil Euroopa rannikule. See 6000 km pikkune rännak võib kesta mitu aastat. Euroopa rannikul muutuvad vastsed klaasangerjateks ning alustavad teekonda jõgedesse. Osa neist jääb aga paikseks rannikualadele. Väljavalitud elupaigas värvub angerja keha kollakaspruuniks ja seda eluperioodi kutsutakse kollase angerja staadiumiks, mis meie vetes kestab üle 10 aasta. Angerja elutsükli viimaseks faasiks on hõbeangerjas ehk rändangerjas – see on suguküps kala, kes võtab ette tuhandete kilomeetrite pikkuse rände tagasi Sargassosse, kus ta koeb ja seejärel sureb.
Vee hapnikusisalduse suhtes on angerjas vähenõudlik. Tema vastupidavust tõstab see, et lisaks lõpustele saab ta hingata naha kaudu. Nahahingamine on ka põhjus, miks angerjad saavad ajutiselt veest välja tulla ja rändetõkkeid ületada. Angerjas toitub peamiselt põhjaloomadest ja väiksematest kaladest, otsides neid põhiliselt öösel oma erakordselt hea haistmise abil. Päeval peidab angerjas end mudas või kivide vahel. Juba pikka aega teatakse, et angerja veri on mürgine nii inimesele kui teistele loomadele, kuid mürgisus kaob täielikult kala kuumutamisel.
Säinas (Leuciscus idus) on valdavalt paikse eluviisiga kala. Ulatuslikumaid rändeid võtab ta ette kudeperioodil. Siis liiguvad suured säinakarjad merest jõgedes ja merelõugastes paiknevatele koelmutele. Ka magevetes elavad säinad võtavad soo jätkamiseks ette rände vooluvette, kuigi need ränded on märksa väiksema ulatusega. Nii koeb Võrtsjärve säinas Väikese Emajõe luhtadel ja Peipsi säinas reeglina Emajõe suudmepiirkonnas Kalli ja Koosa järvede sissevooludel ning Narva jõe ülemjooksul. Säina menüü on mitmekesine: esimestel elukuudel peamiselt loomne hõljum, seejärel põhjaloomastik. Väiksemad söövad põhiliselt putukavastseid, suuremad rohkem limuseid ja väikseid kalu.
Linask (Tinca tinca) on levinud väga laialdasel alal Euroopas ja Aasias. Eestis elab ta rohkem kui paarisajas järves ja suuremates jõgedes, vähemal määral magestunud veega merelahtedes. Linaskile sobivad hästi mudase või savise põhjaga ja seisva veega taimestikurikkad veekogud. Päeva ajal on linask üsna passiivne, hämarikus muutub aktiivsemaks. Linask talub suurepäraselt hapnikupuudust ja kõrget veetemperatuuri.
Koger ehk harilik koger ehk kuldkoger (Carassius carassius) elab meil ligemale 250 järves ja oma 25 aeglase vooluga jões, vähesel määral ka rannikumeres. Paikse eluviisiga koger hoidub veekogu põhja. Ta armastab mudast põhja ja rohket veetaimestikku. Koger talvitub sügavamates kohtades talveune taolises seisundis. Ta talub väga hästi hapnikunappust ja võib tänu sellele asustada selliseid metsa- ja soojärvi ning tiike, kus teised kalaliigid ei saa elada. Veelgi enam, ta saab talvel külmas vees elada täiesti ilma hapnikuta. Eluks vajaliku energia saab ta siis maksas ja lihastes sisalduva glükogeeni lagundamise teel, laguproduktina eritub läbi lõpuste vette etanool ehk piiritus. See ainulaadne võime on teada veel ainult hõbekogrel.
Hõbekoger (Carassius gibelio) on tulnukliik, kes toodi Eestisse 1940-ndate lõpus. Tema algne kodu on Ida-Aasias, kust ta põhiliselt inimese kaasabil on levinud paljudesse kohtadesse üle maailma. Hõbekokre leidub järvedes ja suuremates jõgedes, alates 1980-ndatest kohati väga arvukalt ka rannikumeres. Huvitav on see, et siseveekogudes on enamasti ainult emased hõbekogred. Paljunemiseks pole isast hõbekokre vajagi, selleks võib tõuke anda näiteks hoopis isane kuldkoger või linask, aga nende geneetilist materjali järglastes ei kasutata. Sellisel teel paljunemist kutsutakse günogeneetiliseks sigimiseks. Nagu kuldkoger, on ka hõbekoger väga vastupidav hapnikupuuduse suhtes.
Karpkala (Cyprinus carpio) ürgkoduks peetakse Kagu-Aasiat. Karpkala on juba pikka aega olnud kodustatud ja teda on laialdaselt asustatud üle maailma. Liivimaal kasvatati karpkala mõisatiikides juba 19. sajandi keskel ja on kindlalt teada, et 19. sajandi lõpus toodi Kuramaalt peamiselt Lõuna-Eesti järvedesse 200 kg karpkala. Hiljem on teda asustatud paljudesse veekogudesse, sh Võrtsjärve ja Peipsisse ning isegi rannikumerre. Elupaigana eelistab ta seisvat või aeglaselt voolavat vett, rikast veetaimestikku ja mudast põhja. Karpkala edukat looduslikku kudemist toimub meil aga harva. See on isegi hea, sest paljudes riikides peetakse karpkala soovimatuks liigiks ja ta on arvatud 100 kõige invasiivsema loomaliigi hulka.
Ahven (Perca fluviatilis) on oma ereda värvusega üks parasvöötme ilusamaid mageveekalu ja teda on pea võimatu teiste kalaliikidega segamini ajada. Elupaiga suhtes vähenõudlik ahven on koos haugiga kõige sagedamini esinev kalaliik: neid leidub tervelt 92 % Eesti järvedes. Ahvenad hoiduvad enamasti parve – väiksemad kalad suurematesse ja suuremad väiksematesse. Mida suuremaks muutub röövtoidu osakaal kala menüüs, seda üksiklasemaks muutub ahvena eluviis. Ahven toitub aasta läbi, kuid talvel loiumalt kui suvel. Ööpäeva piires on peamiselt nägemise abil saaki jahtiv ahven kõige aktiivsem koidu ja eha ajal, kui vees on piisavalt valgust ja saakkalad pole veel parvedesse kogunenud.
Särg (Rutilus rutilus) on Eesti sisevetes ja rannikumeres laialt levinud. Teda leidub üle 80% järvedest ja üle 50% jõgedest ning ojadest. Särjele ei sobi happelise veega metsa- ja soojärved. Särjele meeldib elada taimestikurikkas kaldavööndis, kuid suuri isendeid võib kohata ka kaldast kaugemal. Särg on kõigesööja, kes ei ütle ära ka kalamaimudest. Täiskasvanuna on ta meie kaladest üks taimetoidulisemaid, jäädes alla ainult roosärjele. Kuigi taimed ei ole just tema „esimene valik restoranis“, sööb ta parema puudumisel nii mändvetikat, vesikatku ja penikeelt kui ka lagunevat taimset materjali. Ta toitub väga intensiivselt suve teisel poolel, kõige vähem talvel ja varakevadel, kasvutempo on tal üsna aeglane.
Jõululinn Tartu tänab huvitavate vestluste, vaimukate naljade ja kogu kaasamõtlemise ning igakülgse abi eest Arvo Tuvikest.
Tuvikene, Arvo, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi kaasprofessor.
Uurimistöö põhisuunad: kalade füsioloogia, veekogude ökotoksikoloogia, veekogude toiduahelad, Läänemere reostus. Lisaks paljudele teadusartiklitele avaldanud meedias rohkelt ka populaarteaduslikke artikleid kaladest ning olnud mitmete huvikalastajatele suunatud raamatute kaasautoriks. Selle töö eest pälvinud Eesti Maaülikooli teaduse populariseerimise I preemia (2013), II preemia (2015) ja riikliku konkursi peapreemia kategoorias „Parim teadust ja tehnoloogiat populariseeriv teadlane, ajakirjanik, õpetaja“ (2017).
Lisaks on Arvo Tuvikene ka aasta isa 2020.
Täname ka EMÜ vanemteadurit Lea Tuvikest ja EMÜ nooremteadurit Paul Teesalu.
Tekstid: Arvo Tuvikene, Lea Tuvikene
Fotod: Arvo Tuvikene
Projekti toetab Horisont 2020, Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm grandiga nr. 951963, TREICLAKE.
